Fotograafia

Valgus

Valgus on meie eksisteerimiseks ülioluline ja seda on see ka fotograafias. Et saada häid pilte peame me mõistma valguse olemust.

Mis on valgus?

Valgus on elektromagnetlaine, mis on nähtav inimsilmale. Selle lainepikkus on 380-740nm. Valgus levib ruumis lõpliku kiirusega, st. et valgusallikast sihtkohta kulub valgusel mingi aeg. Valguslaine levimise kirjeldamiseks on võetud kasutusele mõiste valguskiir, mis levivad reeglina sirgjooneliselt.

Valgus levib kiirusega ligikaudu 300 000km/sek ja seda vaakumis. Sattudes mõnda keskkonda selle kiirus alaneb. Näiteks vees 225 000km/sek ja klaasis 200 000km/sek.

Lainepikkus ja värvid

Meile nähtav lainepikkus 380-740nm on väga pisike osa kogu elektromagnet kiirgusest.

Kogu nähtavat spektrit nimetatakse liit- või valgeks valguseks, sest see sisaldab kõiki spektrivärvusi.

Valgusallikad

Valgusallikad jagunevad reeglina kaheks:
loomulik valgus – sel juhul on valgusallikaks päike
kunstlik valgus – sel juhul on valgusallikas reeglina inimese poolt tekitatud.
Kõiki valgusallikaid iseloomustab valgustemperatuur, mida mõõdetakse kelvini kraadides (K). Mida madalam on temperatuur, seda kollakam on valgus ning mida kõrgem seda sinakam.

küünal 1700K
40W hõõglamp 2500K
päikeseloojang 3000K
fotohalogeenlamp 3200K
keskpäevane päike 5000K
välklamp 5500K
pilves taevas keskpäeval 6500K
selge päev varjus 7500K
videvik 12000K

Varjud

Seal kus on valgus on kohal alati ka vari. See on piirkond, mida valgusallikas ei valgusta. Vari tekib, sest valgus levib sirgjooneliselt ja ei levi objekti taha.

Suuremõõtmeliste valgusallikate korral tekib täisvari ja poolvari.

Varju teravust mõjutavad valgusallika tüübid ja nende distants objektist. Terava valgusega valgusti jätab terava ja selge varju. Hajutatud valgus muudab varjud uduseks või kaotab need üldse.

Valguse peegeldamine

Fotograafiaga on seotud ka valguse peegeldumine. Erinevad pinnad peegeldavad valgust erinevalt – heledad rohkem kui tumedad. See võib olla tahtlik või tahtmatu. Tahtliku peegeldust kasutame me ära igapäevaselt näiteks taskulambis või autolaternates. Fotograafid suunavad näiteks välgud lae või seina poole, et saada pehmemat valgust. Probleemid tekivad peegeldusega, kui need on tahtmatud. Näiteks katustelt või akendelt peegelduv päike.

Kuidas tekib digitaalpilt?

Läbi objektiivi saabuvale valgusele reageerib sensor. Sensorist saadud signaali töötleb protsessor, mis vahemälu kaudu salvestab pildi teatud suurusega ja formaadis mälukaardile. Kasutades USB, HDMI, LAN või WIFI ühendust, saate digiaparaati kontrollida arvuti kaudu või salvestada sinna pilte. Vaatame neid kõiki lähemalt.

Sensor

Pildi sensor on ränikiipi, millel on valgustundlikud pikselid. Iga piksel muudab talle langeva valguse heleduse elektriliseks signaaliks. Peamiselt kasutatakse kahte tüüpi fotosensoreid:

CCD (Charge-Coupled Device)
CMOS (Complementary Metal-Oxide Semiconductor)

Põhimõtteliselt töötavad need sarnaselt. Erinevus seisneb info salvestamise viisis.

CCD

CCD sensorit nimetatakse laengsidestusseadiseks. See tähendab seda, et ränikiibil olevad pikslid loetakse ühekaupa ning see muudab kogu protsessi aeglaseks. Iseenesest on tegemist analoogsignaaliga, mis muudetakse digitaalsele kujule. Antud tehnika ei suuda eristada värve ning seepärast on see varustatud punase, rohelise ja sinise filtriga, mis keerulise töötluse abil muudetakse värvifotoks.

Tegemist on küll natuke vanema tehnoloogiaga, mis võtab palju energiat, kuid selle eeliseks on odavam ja lihtsam tootmine. Antud sensorit kvaliteeti ikka aegajalt parandatakse ja seepärast müüakse ka selle sensoriga fotoaparaate.

CMOS

CMOS sensorit nimetatakse komplementaarne metalloksiid-pooljuht. Antud sensor võimaldab salvestada infot palju täpsemini ja tänu sellele on ka parem kvaliteet. Kui CCD elemendid töötasid pidevalt, siis CMOS elemendid töötavad ainult ümberlülitamise meetodil. Nimelt on selle sensori elementideks trigerid, mille olek on 1 või 0. See tähendab, et valgussignaal muudetakse digitaalseks koheselt.

Kuna transistor vajab energiat ainult ümberlülitamisel, siis muul hetkel on energia tarbmine peaaegu olematu, see omakorda võimadab akusid kauem kasutada. Kui ümberlülituste arv läheb liiga sagedaseks, siis võib esineda ülekuumenemist ja nende töösagedus väheneb.

Sensorite lahutusvõime

CCD ja CMOS sensoreid saab eristada selle järgi, kui palju piksleid sensoril on. Näiteks 18MP sensoril on kuni 5184×3456 valgustundlikku pikslit. Mida suurem on sensor, seda parem on pildi kvaliteet. See tuleb sellest, et väiksema sensori puhul üritatakse suurt pikslite arvu suruda väiksemale alale.

Sensorite suurused on jagatud kolmeks:

täiskaader (36×24mm)
poolkaader (24×18mm)
4/3 (17×13mm)

Aluseks on võetud ajaloost tuntud 35mm filmi kaader. See tähendab, et täiskaader (tähis FX) on sellele võimalikult ligilähedane – näiteks Nikon 3Dx on suurusega 35,9×24mm sensor. Poolkaader sensorid on umbes poole väiksemad ja tähistatakse APS-H (28,7×19 mm Canon), APS-C (23,6×15,7 mm Nikon; 22,2×14,8 mm Canon). Nii täis- kui poolkaader sensorid on 3:2.

Sensori suuruste kolmas grupp on nn “seebikate” sensorite suurused ja selle nimi tuleb 4:3 külgede suhtest. Siia kuuluvad sensorid suurusega 17×13mm ja väiksemad. Lisaks sellele, et need sensorid teevad halvemat pilti, siis soovides neid pilte fotopaberile panna, siis osa pildist lõigatakse ära.

Pikslite arv on ruutsentimeetril. Näiteks 43 MP/cm² (pixel density).

Protsessor

Digikaamera protsessori ülesandeks on sensori poolt saadud pilti töödelda ja salvestada vahemällu. Oma firmadele on mõeldud endad protsessorid:

DIGIC – Canon
EXPEED – Nikon
PRIME – Pentax
BIONZ – Sony

Mälukaardi tüüpid:

Compact Flash (CF)
xD Picture
Memory Stick (MS)
Smart Media (SM)
Secure Digital (SD)
Microdrive (MD)
Multi Media Card (MMC)

Mälukaardi valikul on oluline jälgida kahte parameetrit – kirjutamiskiirus ja mahutavus. Mälukaardi kirjutamiskiirus näitab, kui kiiresti pilte kaardile kirjutatakse või seal loetakse. Mahutavuse poolest on soovitav valida pigem kaks väiksema mahutavusega mälukaarti kui üks suur.

Pildiformaatid

Enamus digikaameraid suudab salvestada .JPEG ja .RAW formaati. Uuemad aparaadid isegi mõlemat korraga. .JPEG puhul on tegemist pildi kompressiooniga, kus pildi kvaliteet jääb päris hea. Kusjuures on tegemist kadudega pakkimisega, st kaotatud pildi infot enam tagasi ei saa.

.RAW on töötlemata pildivorming. See teeb umbes 16-korda rohkem infot kui .JPEG suudab salvestada. .RAW formaadile järgneb järeltöötlus arvutis, kus saad tagantjärgi muuta pildi valge tasakaalu, muuta heledust ja kontrasti. .RAW formaat või erinevatel tootjatel olla teise nimega:

.NEF – Nikon
.CRW; .CRW2 – Canon
.PTX; .PEF – Pentax

Objektiiv, fookuskaugus, ava

Peegelkaameratel on võimalus objektiive vahetada või kombineerida vastavalt vajadusele.

Objektiivide ehitus

Objektiivid koosnevad läätsetest ja/või läätsete grupist, mis on paigutatud korpusesse. Valgusjõu ja sügavusteravuse muutmiseks kasutatakse diafragmat.

Lääts

Lääts on läbipaistvast ainest keha, mis koondab või hajutab valgust. Vastavalt sellele eristatakse kumer- ja nõgusläätsesid. Kumerlääts koondab valgust ja nõguslääts hajutab valgust.

Objektiivi ostes näete ühe parameetrina näiteks 14 elementi 5 grupis. See tähendab, et objektiiv koosneb kokku 14 läätsest, kus mõned neist moodustavad 5 gruppi. Läätsede grupeerimisel parandatakse läätse omadusi.

Läätsesid saab kirjeldada fookuskauguse ja optilise tugevusega, mida vaatame kohe allpool. Lisaks fotoaparaatidele kasutatakse läätsi binoklites, mikroskoopides, pikksilmades jne.

Diafragma

Diafragma on objektiivi läbivate valguskiirekimpude ristlõiget ahendav metall-lehtedest seadis, millega saab vähendada filmi valgustatust säritamisel ja suurendada teravussügavust.

Fookuskaugus

Fookuskaugus (focal length) määrab ära kui suur on objektiivi suurendusaste. Selle määrab ära optilise kese kaugus sensorist ning seda mõõdetakse millimeetrites (mm).

All olev näide ning näidised: 18-55mm, 50mm jne.

Fookuskauguse keskpunktiks on võetud 50mm, mis on peaaegu võrdne inimsilmale nähtava pildiga. Sellest suurema fookuskaugusega objektiivid muudavad pildi suuremaks ning väiksema fookuskaugusega väiksemaks. Objektiivi suurenduskordse väljaarvutamiseks tuleb objektiivi fookuskaugus jagada 50-ga. Näiteks objektiivi 300mm suurendus on seega 6-korda.

Objektiivi fookuskaugusega on tihedalt seotud ka vaatenurk (angle of view), mis näitab kraadides, kui lai ala pildile jääb. Väikese fookuskauguseda objektiividel on vaatenurk suurem kui suure fookuskaugusega objektiividel.

Ava

Igale objektiivile on lisaks fookuskaugusele peale kirjutatud avaarv (aperture). Näiteks 1:1.8 või 1:3.5-5.6

Avaarv näitab kui palju valgust on objektiiv võimeline läbi laskma ja seda reguleerib diafragma. Mida suurem on ava, seda rohkem valgust pääseb sensorini. Avaarvu tähistatakse f-arvuga (f-stop), mis kirjeldab objektiivi fookuskauguse ja ava diameetri suhet.

Avaarvu pannakse kirja mitmel moel: 1:1.8; f1.8; F1.8.

Suurema avaga objektiivid võimaldavad hämaras ja pimedamas paremaid pilte teha. Samas tähendab see ka kallimaid “torusid”. Avaarvu muutes suurendatakse või vähendatakse valgustugevust kaks korda. Näiteks muutes f/2 ava f/2.8, vähendatakse valgust kaks korda.

Kindlasti on objektiivi ava ja fookuskaugusega seotud ISO, teravussügavus, fookus, säri.

Erinevad objektiivide tüübid

Teatud objektiividel on välja kujunenud eelistatud kasutusalad.

fiksobjektiivid – fiksobjektiivid on kindla fookuskaugusega. Näiteks: 14, 28, 50, 85, 200 mm. Reeglina on need parema optilise kvaliteediga ja ka kallimad. Kuna fookuskaugus on fikseeritud, siis suumimiseks pead ennast objektile lähemale või kaugemale viima.
Sobib hästi portreefotodeks.
suumobjektiivid – siia kuuluvad objektiivid, mille fookuskaugust saab muuta. Näiteks: 24-70, 70-200, 100-400 mm). See annab fotograafile võimaluse teha erineva suumiga fotosid.
Algajale soovitatakse just esimeseks suumobjektiiviks valida normaalsuum 24-70, 24-85 või 24-105 mm. Vältida tuleks odavaid suure vahemikuga suumobjektiive. Näiteks 70-500, 28-300mm jne.
- teleobjektiivid – siia alla kuuluvad eriti suure fookuskaugusega objektiivid. Reeglina on need kallid ja rasked ning eeldavad väga paksu rahakotti. Need võimaldavad pildistatavad objektid tuua väga lähedale. Neid kasutavad näiteks loodus- ja spordifotograafid.

lainurkobjektiivid – lainurkobjektiivid võimaldavad teha pilte lühiksele vahemaalt, mahutades kaadrisse väga laia ala. Eriti suure nurga pildistamist võimaldavad kalasilmobjektiivid. Lainurkobjektiivid moonutavad pilte.

spetsiaalobjektiivid – siia gruppi kuuluvad objektiivid mis mujale ei sobi. Ja samas kõige põnevamad. Näiteks eelpool mainitud kalasilm-objektiiv, makro-objektiiv, tilt-shift-objektiiv,

makro–objektiivid – makro-objektiivid võimaldavad teha lähivõtteid mõnekümne cm kauguselt. Kasutades vaherõngaid või lisaläätsi saab teha veelgi lähemalt. Valmistatakse fookuskaugustega 50 kuni 200mm. Eesmärk on salvestada kujutisi sensorile elussuurusena.

tily-shift-objektiivid – tegemist on objektiiviga, mis moonutab nii tugevasti foto perpektiivi, et jääb tunne, et fotol on tegemist mänguasjadega.

Tegemist on objektiiviga, millel on sõltumatu nihutus- ja kallutussüsteem. Nened kaudu saab eraldi muuta nii perspektiivi- kui ka teravussügavust.

KIT-objektiivid – kit-objektiiviks nimetatakse tavaliselt kaameraga kaasa tulevaid odavaid ja keskpärase kvaliteediga objektiive. Kui vähegi raha on, tasub kaaluda nendest loobumist ja võtta natuke kallim ja kvaliteetsem objektiiv.

Objektiivi vahetamine

Pea meeles, et erinevad peegelkaamerad võivad omada erinevat objektiivi ühendust – bajonett. Näiteks mitte kuidagi ei sobi Nikon objektiivid Canonile. Sest Nikonil on F-bajonett ja Canonil EF-bajonett. Isegi kui te seda üritate, võite vigastada kaamera bajonetti ning see tekitab metallpuru, mis võib sattuda sensorile.

Fotopoodides müüakse ka vastavaid üleminekuid, kui soovite erinevaid objektiive omavahel ühendada. Samas on palju teisi objektiivide tootjaid, näiteks Tamror ja Sigma, kes toodavad sama objektiivi erinevatele peegelkaameratele. Sel juhul tuleb silmas pidada millise bajonetiga on tegemist (http://en.wikipedia.org/wiki/Lens_mount).

Kogu kaamera korrashoidmiseks tuleb objektiivi hoolikalt vahetada.

Enne objektiivi vahetamist lülita kindlasti kaamera välja (“OFF”), sest töötav sensor tekitab staatilist elektrit, mis tõmbab magnetina tolmu.
Igal vahetatava objektiiviga kaameral on bajonettlukk – vajuta sedaja keera objektiivi. Erinevatel objektiividel pöördub see erinevas suunas. Näiteks Nikoni puhul päripeäva ja Canoni puhul vastupäeva.

Võimalusel hoia kõikvõimalikud korgid alati küljes. Eemalda objektiivi tagumine kork vahetult objektiivi vahetust.

Kui oled objektiivi kaamerast eemaldanud, siis tee vahetus võimalikult kiirelt ja pane tähele:
- väldi tolmu, vihma ja lume sattumist avasse
- võimalusel vaheta objektiivi siseruumides või näiteks autos
- kui juhtub, et objektiivi vahetamine võib minna pikemaks, siis hoia kaamera lahtine ava allpoole
- liigne kuumus või külm mõjub kaamerale halvasti
Uue objektiivi lisamisel ole hoolikas ja ära kasuta liigset jõudu. Objektiivid ja kaamerad on varustatud värviliste ühendusmärkidega. Vii need kohakuti ja keera objektiivi. Nikonil on need näiteks valged ja Canonil punased.

Objektiivide puhastamisega peaksid sa ise hakkama saama. Kasuta selleks spetsiaalsed puhastuslappe. Koht, kuhu võib üleliigset mustust koguneda, on bajoneti nurkade vahele. Puhasta ka seda regulaarselt, sest sealt edasi võib see sensorile sattuda.

Algajana sensori puhastamise kallale ei tasu minna. Kasutage selleks spetsialisti abi.

Teravussügavus

Teravussügavus (depth of field ehk DOF) on efekt, kus kaamerast teatud kaugusel olev objekt on fookuses ja tema ees ning taga olev ala on udune. Kõige lihtsam on teravussügavust tekitada avaarvu muutmisega:

Elusolendite puhul jälgi, et nägu (eriti silmad) oleks fookuses.

Avaarvu muutmine

Avapõhise reziimi puhul poolautomaatse reziimiga, mis võimaldab rulliku abil muuta kaamera avaarvu. Teised seaded toimivad automaatselt.

Läbi pildiotsija paistab kujutis nii nagu oleks tegemist lahtise avaga. Osadel kaameratel on ees, objektiivi kõrval, olemas DOF-preview nupp.

Säriaeg

Aeg, mille jooksul pääseb valgus sensorile, mõõdetakse sekundi murdosas või lausa sekundites. Sõltuvalt kaamerast on kõige kiirem säriaeg näiteks 1/8000sek ja pikem 30sek. Murdosa sekundeid kuvavad kaamerad kahte moodi. Näiteks läbi pildiostja kuvatakse murdosa täisnumbritega 60, siis LCD kuvab selle kenasti 1/60. Täissekundeid kuvatakse 1”, 2” …, 30”.

Pildistamise režiim

Säriaja muutmiseks lülita oma kaamera pildistamisreziim säripõhiseks – S (shutter priority). Canon kaameratel on selleks Tv.

Selles reziimis on sul rulliku abil võimalus muuta säriaega ning kaamera muudab avaarvu ise. Igal kaameral peaks olema kasutada kindlasti selline säriaegade rida:

Liikudes astme võrra suuremaks või väiksemaks räägitakse mõistest 1 stop. Sel juhul jõuab sensorile kaks korda rohkem või poole vähem valgust – sõltub kummale poole muutsite. Tegelikult peaks tänapäeval kõik peegelkaamerad võimaldama ka vahepealseid astmeid ja sel juhul räägitakse näiteks 1/3 või 1/2 sammust.

Avaarv ja säriaeg on teineteisega väga tihedalt seotud. Valides kiirema säriaja, muudetakse ava suuremaks. Seda sellepärast, et lühema aja jooksul peab rohkem valgust läbi saama. Või näiteks vastupidi – muutes ava väiksemaks, muutub säriaeg pikemaks.

Lühike säriaeg

Mida lühem on säriaeg, seda vähem on pildil liikumist. Lühikest säriaega kasuta, kui soovid jäädvustada hetke.

1/1000 – 1/4000 – väga kiire objekt
1/250 – 1/500 – igapäevane liikumine, sport
1/50 – 1/100 – keskmine säriaeg, mida inimene suudab veel kaamerat käeshoides teha

1/1600 – auto, rattad ja taust on kenasti selged.

1/320. Kuigi säriaeg on kiire, siis taust on udune. See on saavutatud nn.panning–efekti kasutades. See tähendab, et fotograaf liigutab kaamerat liikumise suunas.

Kui su kaameral või objektiivil on värinastabilisaator, siis palun lülita see sisse. See kompenseerib väristamist.

Pikk säriaeg

Pika säriaja jooksul suudab liikuv objekt läbida pikema tee ja pildile jääb udune kujutis.

Pika säriaja puhul tuleb kasutada statiivi ja võimalusel distantspäästikut. Statiivi kasutamise puhul tuleks värinastabilisaator väljalülitada, sest stabiilses olekus võib värinastabilisaatori mootor hoopis värinaid tekitada. Statiivi puudumisel võib kaamera asetada mingile pinnasele.

Kuigi pikk säriaeg tekitab udusust, siis kasutatakse seda usinasti ära. Säriks 0,5 sekundit ja saame hoopis huvitamama tulemuse.

Huvitav väljakutse on pildistada näiteks ilutulestikku või möödasõitvaid autosid.

Öine aeg pildistamiseks on omaette seiklus ja vajab katsetamist. Siin mõned soovituslikud säriajad ja avaarvud.

valgustatud hooned – 1/4 sek f/4
ilutulestik – kuni 1min f11 (talvisel ajal arvesta külmaga)
välk – kuni 2min f/11
kuu – 1/250 f/16
autotulede jutid – kuni 20sek f/22
täiskuuga maastik – 4min f/11
linnavaade – kuni 8sek f/11

Selles nimekirjas on üks näiteks välgu pildistamiseks soovitatud kuni 2min säriaega. Rohkem kui 30sek säriaja puhul tuleb üle minna manuaalsele pildistamisreziimile M. Sellisel juhul saad säriaega keerata lõpuni, kuni tuleb ette kiri Bulb. Sellisel juhul püsib katik avatuna niikaua, kuni hoiad päästikut all.

Vaata huvitavaid pilte säriajast: http://photo.tutsplus.com/articles/inspiration/50-stunning-slow-shutter-speed-images/

Säri mõõtmine

See kui suure ava või milline peaks olema säriaeg, selle otsustab ära kaamera automaatika. Enamikel juhtudel saab kaamera sellega väga hästi hakkama ning meil ei tule sellesse sekkuda. Objektid meie ümber on keskmiselt 18% peegeldusteguriga. Nimelt on kaamera mõõtesensorid ka arvestatud 18% heledusega ja fotod tulevad iseaalsed. Probleem tekib just siis, kui soovime pildistada liiga heledaid objekte. Pildistades näiteks midagi lume taustal, saame foto millel on lumi halltoonides.

Sel juhul kui näiteks lumi kaamera ära petab, tuleb appi säri kompensatsioon (exposure compensation). See tähendab, et saame mõõdetud säriajale pisut juure panna või vähemaks võtta.

Peegelkaamerad pakuvad kolme võimalust säri mõõtmiseks.

Hindav mõõtmine ehk maatriksmõõtmine
(matrix metering – Nikon, evaluative metering – Canon)
Teegmist on vaikimisi seatud võimalusega, mille puhul jagatakse kaader aladeks, kus iga tsooni säri mõõdetakse eraldi. Saadud tulemust on kaadris hulk mõõtepunkte, kaader on jagatud erinevateks tsoonideks ja säri mõõdetakse igas tsoonis eraldi. Neid mõõtmistulemusi kasutades arvutab kaamera üldise särituse.

Keskmestatud mõõtmine
(center-weighted metering)
Keskmestatud mõõtmise puhul võetakse samuti arvesse kogu pilt, kuid keskosale pööratakse rohkem tähelepanu. Kui eelmine mõõtmine puhul pildistame kedagi vaastu päikest, siis on objekti nägu tume. Selle mõõtmise puhul muudetakse objekti nägu heledamaks ning me näeme rohkem detaile.

Punktmõõtmine
(spot metering – Nikon, partial metering – Canon)
Punktmõõtmise korral valitakse säri fookuspunkti põhjal.

ISO

Kaamerate ISO näitab sensori tundlikkust valgusele. Vaikimisi on kaameratel aktiveeritud AutoISO, mis valib tundlikkuse ise. Sõltuvalt kaameratest on ISO tundlikkus 25 – 25600. Mida suurem on ISO, seda tundlikum on sensor. Tundlik sensor vajab hea pildi saamiseks vähem valgust. Kõrgemat ISO on vaja ka hämaras pildistamiseks.

Tõstes ISO suurust, tekitab see pildile müra – säbrulised kohad pildil. Soovitav on AutoISO väljalülitada ja kasutada väikesid ISO 80, 100, 200 või 400. Uued kaamerad saavad kenasti hakkama ka ISO tundlikkusega 800.

Loomulik valgus

Loomuliku valgusallika põhjustajaks on päike. Päikesevalgus võib pildistavale objektile langeda otse, hajutatuna läbi pilvede või peedeldades teistelt objektidelt. Ka kuuvalgus on kuult peegelduv päikesevalgus.

Päike on küll suur valgusallikas, kuid otse valguse käes olles tekivad tugevad ja soovimatud varjud. Sellest tingituna valivad fotograafid väljas pildistamiseks just varahommikuse või õhtuse aja, kui päike liigub madalalt.

Päikesevalgust saad ära kasutada portree pildistamisel siseruumides. Nimelt aseta pildistatav akna alla küljega. Hea oleks kui lülitad ruumi valgustuse välja ja päike ei paistaks otse aknast. Mida lähemale asub pildistatav aknale, seda rohkem valgust langeb näole. Pildistamisel kasuta kõige suuremat ava ja testi erinevate säriaegadega. Vajadusel suurenda ISO väärtust.

Kunstlik valgus

Kunstlik valgus on reeglina inimese poolt tekitatud – hõõglambid, gaaslahenduslambid, lõkkevalgus, välklambid jne. Mida suurem on valgusallikas, seda pehmem on valgus ja varjud hajusad. Väiksemad valgusallikad kontrastsemad ja põhjustavad teravamaid varje. Kasutades suuri või väikseid valgusallikaid, tuleb arvestada valgusallika kaugusi. Näiteks liikudes pildistatavale lähemale tekitame taustale teravamaid varje.

Valgusel on omane pindadelt erineva tugevusega peegelduda. Väiksemate valgusallikate peegeldust nimetatakse suunatud valguseks. Suured valgusallikad tekitavad aga hajuvalgust, see tähendab et valgus levib igas suunas.

Nii kunstlikku kui loomulikku valgust on võimalik ära kasutada, võttes arvesse materjalide peegeldusvõimet. Näiteks peegelpinnad võimaldavad valgusel jätkata liikumist, samas mattpinnad hajutavad valgust igas suunas.

Fotograafias kasutatakse usinasti kunstvalgustusena erinevaid välklampe:

sisseehitatud välk
lisavälk
- ringvälk
- stuudiovälk

Välgu valgus

Kui valgusest jääb puudu, siis võetakse kasutusele välklamp. Kõik tänapäeva kaamerad on vaarustatud sisseehitatud välklambiga.

Sisseehitatud välguga on see probleem, et selle võimsus ja laadimisaeg on liiga väiksed. Võimalusel tasub kaaluda sisseehitatud välgust loobumist.

Välgu parandamiseks võid muretseda sellele hajuti, kuid pea meeles, et seda kasutada ainult lühematel distantsidel.

Sisemine välk päris halb ei ole. Nimelt kasutatakse seda täitevälguna.

Lisavälk

Kõik kaamerad omavad ülapaneelil kaamerale omast välklambi kinnituspesa. See võimaldab fotograafil osta tunduvalt võimsam välklamp. Eraldiseisva välgu eeliseks lisaks võimsusele on selle suunatavus. Seepärast veendu, et välklambi pead saad keerata. Sedaviisi saad välgu suunata pildistatavani mööda lage, seina või reflektori. See kaotab ära liigsed varjud ning pildile tekib sügavus.

Lisavälgud tulevad erinevate parameetrite ja võimalustega.

Võimsus

Välgu võimsust tähistatakse juhtarvu GN abil. Kui valid välkusid, siis jälgi mis ISO tundlikkuse järgi on need mõõdetud. Näiteks ISO1600 saadud juhtarv GN120 on nõrgem kui ISO100 korral GN56.

Välklambi võimsuse järgi saad arvutada omakorda vajaminevat avaarvu:
avaarv = juhtarv/kaugus objektist
Näiteks 14m kaugusel oleva objekti pildistamiseks pead kasutama 56/14=f4 avaarvu.

Laadimisaeg

Igal välklambil on oma laadimisaeg. Siin all tuleks ka jälgida, mitu välgatust see vastu peab.

Muu

Tähelepanu võiks pöörata sellele, kas välk peab olema niiskuskindel ja võimaldab võimsust reguleerida. Kui välguga pole kaasas hajutit, siis võiksid kindlasti hajuti muretseda. Samas on ka eriotstarbelisi välke. Näiteks makrovälk. Tegemist on ringvälguga, mida kasutatakse kõige rohkem just lähivõtete tegemiseks. See kinnitatakse objektiivi külge ja hinna poolest on hirmkallid. Sellise välgu kasutamine kaotab ära varjud ümber pildistatava.

Stuudio valgustus

Varem või hiljem hakkavad kõik mõtlema pisikese stuudiokomplekti peale. See omakorda lisab uue väljakutse objektide pildistamiseks. Müügil on päris mõistliku hinnaga komplekte, kuhu kuuluvad erinevad valgustid, statiivid, ühendusjuhtmed, peegeldid, softboxid, kaugjuhtimispuldid jne.

Peegelkaamera sisseehitatud välk sobib kenasti täitevälguna, aga ei seletanud seda lahti. Nimelt saame stuudio puhul rääkida erinevatest valgusskeemidest.

Klassikaline valgusskeem sisaldab endas kolme valgusallikat:

täitevalgus (fill) – see hajutatud valgus, mis hoolitseb varjude peitmisega, mis tekivad võtmevalgusest.
võtmevalgus (key) – see on nn joonistav valgus, mis on kõige võimsam
taustavalgus (background)

Punasilmsus

Punasilmsus on fotografeerimisel tekkiv viga, kus inimese pupillid jäävad punaselt. Selle põhjustab reeglina sisseehitatud välk, mis peegeldub silma võrkkestalt otse tagasi objektiivi. Sama probleemi kohtab ka loomade juures. Kindlasti saavad punasilmsuse eemaldamisega hakkama terve ports pilditöötlusprogramme, kuid nende kasutamine võtab oma aja.

Selleks, et pilditöötlusest säästa, on fotograafi võimalus probleemi ennetada.

pildista ilma välguta
lisavalguse saamiseks kasuta lisavälku
vähenda välgu tugevust või kasuta välgu peegeldamist
vii välk punasilmsuse vähendamsie reziimile: see toimib eelvälkudena, mille tulemusena tõmbub pupill kokku ja punasilmsuse tõenäosus väheneb

Filtrid

Valguse kontrollimiseks on fotograafid väljamõelnud filtrid mida saab kinnitada objektiivide ette. Esmapilgul saab filtreid liigitada välimuse järgi – ümmargused ja kandilised. Natuke imelik liigitus võibolla, aga ümmargused filtrid sobivad täpselt objektiivi ette. Siinakohal on oluline jälgida, mis on objektiivi läbimõõt ning kas on varustatud keermega.

Kandilised filtrid on ruudu- või ristkülikukujulised ning vajavad spetsiaalset filtrihoidjat.

Hoopis olulisem on filtreid jagada selle kasutusala järgi:

kaitse- ja ultraviolettfiltrid (UV) – kõik filtrid kaitsevad objektiivi, kuid see filter on ilma värvusvarjundita ning ei mõjuta pildi tulemust. Samas UV-filter takistab inimsilmale nähtamatu ultraviolettkiirguse sattumist sensorile
polarisatsioonifiltrid – need filtrid kõrvaldavad soovimatud peegeldused pindadelt, muudavad taevasina tumedamaks ja toovad välja pilvede detailid
neutraalhallid filtrid (ND) – need objektiivid vähendavad objektiivi jõudva valguse hulka värvustasakaalu muutmata.
kontrastiparandusfiltrid – kasutatakse reeglina must-valgete piltide tegemisel, võimaldades mängida kontrastsusega
infrapunafiltrid (IR) – eesmärgiks takistada infrapunalainepikkusel liikuvat valgust sensorile
värvustasakaalu muutvad filtrid – nagu nimigi ütleb, et parandab värvustasakaalu. Näiteks pildistatav paber jääb ikka valge ja inimese nahatoon roosakas
kindlat värvitooni neelavad filtrid – peegeldavad soovitud värvitooni tagasi, lastes ülejäänud värvid läbi
eriefektifiltrid – siia alla kuuluvad nn. fun-filtrid. Näiteks muudavad läikivad pinnad säravamaks, usustavad teatud ala pildist, muudavad pildi värve mahedamaks jne
kompositsioon
Pildi hea kompositsioon on see, mis otseselt ei sõltu kvaliteetsest kaamerast või selle parimatest omadustest. See on fotograafi nägemus fotost ning loo jutustamine vaatajatele. Teatud inimestel on see juba nö veres ning iga pilt mis tehakse on kulla hinnaga. Teised peavad enne antuke harjutama, et saada head fotot.
Selles peatükis vaatame, mis muudavad meie pildi nii endale kui teistele nauditavaks.
Kolmandiku reegel
Igasugused reeglid ei pruugi kunstile mõjuda hästi. Oluline on ju olla eriline ja isikupärane ning seda saab teha vaid reegleid rikkudes. Selleks, et saaks reegleid rikkuda, tuleb reegleid tunda
Pilti on alati hea ja loomulik vaadata, kui kasutame oma kompositsioonis kolmandiku reeglit (Rule of Thirds). Selle puhul jagatakse kaader joonte abil nii vertikaalselt kui horisontaalselt kolmeks. Joonte ristumiskohti (joonisel punaselt) nimetatakse omakorda huvipunktideks.
Kolmandiku reegli eesmärk on vältida objekti sattumist keskele. See tähendab, et paiguta pildistatav objekt huvipunkti lähedale. Jälgi järgmisi pilte ning leia kuhu on huvipunktid paigutatud (fotod pärinevad aadressilt www.mac-on-campus.com).
Kolmandiku reegli lõhkumine
Kui pildistatav objekt on sümmeetriline, on kasulik kolmandiku reeglit eirata. See tähendab, et paiguta objekt kaadri keskele – tsentraalne kompositsioon. Kõige lihtsam on on sümmeetriat leida arhitektuuris – uksed, aknad, pilvelõhkujad, iidsed varemed jne.
Loodusega on asi pisut keerulisem, kuid sealgi leiab piisavalt sümmeetriat.
Pilgu püüdmine
Fotograafina üritame vaatajatele mingit lugu jutustada ja soovime, et ta pilk peatuks soovitud objektil. Selleks kasutame keskkonna poolt tekkinud jooni (leading lines), mis võivad olla sirged, diagonaalis, kaarjad, sik-sakilised jne.
Juhtides pilku püüdvad jooned nurka, muudame pildi jõulisust.
Diagonaalsed jooned lisavad dünaamilisust.
Raamimine
Üks võte tuua fotol esile kõige olulisem on nn raamimine (framing). See tähendab, et objekti pildistatakse näiteks läbi akna, ukse vms.
Kusjuures raamid ei pea ümritsema kogu pilti. Selleks võivad olla näiteks puud, koopad, teised inimesed, ehitised jne.
Raamimisega on oht, et võib üle pakkuda. Seepärast ole ettevaatlik ja ole teadlik mida saavutada tahad.
Kõrge ja madal võttepunkt
Foto võid teha palju huvitavamaks, kui üritad muuta võttepunkti kõrgust (viewpoint). Pildistades alt üles, saame kujutada objekti tugevemana ja jõulisemana. Ülevalt alla pildistades muudame objektid väikseks ja nõrgaks.
Veel kompositsiooni tähelepanekuid
Oma ilusate fotode tegemiseks hoia oma aparaati alati kahe käega, suru küünarnukid vastu külge ning pildiotsija vastu silma. See annab stabiilsust ning väldid uduseid pilte.
Lasku objektiga samale tasemele. Eriti väikeste laste ja loomade puhul.